Tundub, et oleme leidnud sõna, millel polegi eesti keeles ühtset vastet – jumpseat. Kuidas sina seda nimetaksid? Pane oma mõte kommentaaridesse, ehk sünnib siit lisaks irdtornile veel üks uus lennundussõna meie emakeelde.
Ühel JakSami lennul juhtus nii, et Jako jäi keset reisi rahustavat taevavaadet jälgides tukkuma. Mina aga ei saanud silmi kinni panna, sest taaskord avanes võimalus täita üks oma unistustest – maanduda Airbusi kabiinis kolmandal piloodiistmel (varuiste ehk jump seat).
Meeskond oli eriti südamlik, nende seas mitu eestlast, sealhulgas nii kapten kui ka esimene ohvitser. Maarjamaa lendurid hoiavad alati kokku ja kui julged oma unistustest rääkida ning õigel hetkel küsida, siis vahel tekibki võimalus neid ka päriselt kogeda.
Varasemalt on meie isal õnnestunud kabiini pääseda mitmes eri tüübis: Boeing 737-500, Saab 340, CRJ900, samuti treeninglendudel L-39 ja isegi hullumeelse purilennuga Kuusikul. Lisaks veel Enstrom 480B helikopter ning üks varasem seiklus Jakoga Robinson R44 Ravenis – tol korral und ei tulnud kummalegi, sest lendasime kokkulepitud tingimustel ühe avatud uksega.
Seekordne kogemus Airbus A220 kabiinis andis võimaluse nautida Tallinna lennuväljale maandumist. See hetk, kui saabuv lennuk seab nina koduraja poole, instrumentide rütm ja meeskonna keskendumine – see kõik paneb südame kiiremini põksuma.
Unistused täituvad, kui annad neile võimaluse.
