FIBA EuroBasket 2025 oli JakSamile kulminatsiooniks, millele said viited juba meie Madsa baas X JakSam ja Riia Mootorimuuseum X JakSam lugudes. See oli midagi palju enamat kui lihtsalt spordivõistlus – see oli elamus, kogukond ja tõeline Eesti korvpalli pidu.
Varahommikul alustasime teekonda Eesti korvpallikoondise mängudele. Kuna meil oli Tartus ka üks äge perepildistamine plaanis, suundusime Riia poole Valga kaudu. See osutus väga heaks otsuseks, sest teed olid vabad ja väldime teetööde tõttu tekkinud seisakuid, mis Ikla kaudu sõitjaid ees ootasid.
Pealelõunal jõudsime Riiga ja hotelli sisse kirjutamise käigus selgus, et peame oma tube paar tundi ootama. Ootamine tehti aga mõnusaks hotelli õhtusöögiga ja hiljem tuli välja ka ootamise põhjus. Samas hotellis olid peatunud AC Sparta Praha meeskonna mängijad! Saime neid bussile saata ja näha, kuidas politsei eskordiga meeskond järgmisesse sihtkohta suundus – igati huvitav hetk väikese pausi sisustamiseks.
Esimene mäng, mida nautima läksime, oli Eesti ja Serbia vaheline kohtumine. Uhke tunne valdas, kui kogu saal oli sinistes särkides Eesti fänne täis ja laul ei vaikinud kordagi. Nikola Jokići mäng oli omaette elamus, sest tema oskused ja füüsiline kohalolu platsil olid muljetavaldavad.
Teine mäng oli tõeline lahing Eesti ja Läti korvpallikoondiste vahel. Mitte ainult mängijad ei andnud endast kõik, vaid ka fännid mõlemalt poolt. Terve saal jagunes justkui pooleks: 60% Eesti fänne ja 40% Läti omi. Mäng lõppes 72-70 lätlaste kasuks, aga emotsioon oli puhas rõõm ja saali järel tähistati koos üle kogu Riia linna mis oli ehe spordi- ja fännikultuuri pidu.
Kolmas mäng oli Eesti ja Tšehhi vahel ning laupäevaks olid Riiga taas kogunenud paljud uued Eesti fännid. See lisas veelgi melu ja emotsiooni. Need elamused olid nii intensiivsed, et järgmisi mänge kodust vaadates oli tunne, nagu oleks ikka seal saalis, kõrvuti kõigi nende Eesti fännidega.
Tõeliselt eriline hetk juba kodus tagasi olles ehk tugitoolisportlasena ja kõige meeldejäävamaks antud turniirilt oli Eesti ja Portugali mäng. Kui Eesti hümn kõlas ja muusika lõpus vaikis, siis fännid laulsid hümni lõpuni oma jõul ja oma häälel. See oli hetk, mis pani kananaha ihule ja meenutas, et olla eestlane tähendab vahel lihtsalt kõvasti ja südamega kaasa laulda olenemata sellest, kas oled saalis, kodus või kasvõi teisel pool maakera.
EuroBasket 2025 jääb meile kindlasti meelde kui kogemus, mis ühendas inimesed, täitis hinge ja pani Eesti korvpalli veel rohkem armastama.
