Laupäevane seiklus algas Lennusadama kai A2 juures, kus ootas meid M/L Nargö ehk Naissaare kodusadamaga reisilaev, mille nimi tähendabki rootsi keeles Naissaart. Meie Saksamaalt külla tulnud vahetusõpilaste jaoks oli merereis saarele üks kahest kindlast soovist, mida nad Eestis olles kogeda soovisid. Seega oli juba laevale astumine osa meie päeva kahest eesmärgist 🇪🇪
Nargö ise on päris äge laev. See on ehitatud 1986. aastal Norras Hyeni linnas Brødrene Aa A/S laevatehases ning selle jõuallikaks on kaks MTU 12V diiselmootorit, mille koguvõimsus on 750 kW. Tavapärane sõidukiirus on kuni 22 sõlme, täisvõimsusel võib Nargö aga liikuda koguni 30 sõlme ehk umbes 56 km/h. Laeval on ruumi kuni 48 reisijale ja sel päeval olid kõik istmed ka kasutuses.
Naissaarel ootas meid giid Rainer Pajus ja tema 12-kohaline UAZ 425D kastiauto. Ja siit läks asi päriselt huvitavaks.
Selle asemel, et hakata saart mööda jalgsi pikki matkaradu läbima, sõitsime mööda kitsaid metsaradasid, kuhu suurema sõidukiga väga asja ei ole ja kuhu paljud külastajad jõuavadki ainult jalgsi. Ühel hetkel oli tunne, et tegemist ei ole enam ekskursiooni, vaid korraliku safariga🌲
Esimene peatus viis meid Savikalda rannapatarei nr 5 juurde. 1919. aastal rajatud patarei pidi kaitsma Naissaare ja Aegna vahelist ala. Meie jaoks tähendas see aga hoopis võimalust minna maa alla ja läbida umbes 200 meetrit vanu tunneleid. Pimedad käigud, betoon, ajalugu ja päris hea ettekujutus sellest, kui palju tööd on kunagi ühe sellise kaitserajatise rajamiseks tehtud.
Edasi viis tee Naissaare tuletorni juurde. Tänane 45 meetri kõrgune raudbetoonist torn valmis 1960. aastal ning on oma valge alumise ja punase ülemise osaga üks saare tuntumaid maamärke.
Aga tuletorni juures ootas meid veel üks hoopis teistsugune avastus. 2022. aastal korrastati siin kunagine nõukogudeaegne mereside- ja mereluurekeskus, mille juures on säilinud ka keskuse raadiotehnika ja seadmed. Veel põnevam on see, et tegemist on teadaolevalt ainulaadse kohaga, sest kusagil mujal ei ole nõukogude armee sellist töökorras raadioside keskust maha jätnud.
Miks just Naissaarel selline keskus säilis ja miks jäi see koos oma tehnikaga sellisel kujul alles, on tänaseni omamoodi mõistatus ja võib-olla ongi just sellised kohad kõige ägedamad kus sa vaatad vana tehnikat, aga hakkad mõtlema sellele, kes seda kunagi kasutas, kellega ühendust võeti ja mida siit tegelikult jälgiti. Nendele küsimsutele saab vastused ka meid saatnud giidi abil.
Sealt edasi Patarei 10A ehk Peeter Suure patarei juurde kus kaks võimsat kahekorruselist soomustornialust, mida ühendas ligi 200 meetri pikkune liivavall. Põhjapoolsele betoonrajatisele jõuti kunagi paigaldada ka pöörlev soomustorn. Kui neid ehitisi metsas oma silmaga näed, hakkad üsna kiiresti mõistma, kui mastaapne oli kunagine Naissaare militariseerimine.
Meie päeva üks olulisemaid peatusi tuli pärast seda kui sõitsime mööda eriti kitsaid metsaradasid rannani, kus kunagi puhastati rannikuala kividest. Seda selleks, et sõjalaevadel ja varustust vedavatel muudel alustel oleks võimalik siin ohutult maabuda. Tänapäeval oli sõjalaevade asemel kohal hoopis JakSami seltskond.
Ja siin sai meie Saksamaa vahetusõpilaste teine soov täidetud 🌊
Pärast ujumist, rannas jalutamist ja väikest taastumist jätkasime oma UAZ-safarit läbi Naissaare metsa. Päev oli juba õhtusse jõudnud, kui olime tagasi sadamas, kus ootas soe tee ja Nargö, et meid taas mandrile tuua.
Kui kellelgi meist on mõni soov, siis tasub proovida see võimalusel päriselt teoks teha!
Seekord oli neid kaks.
✔️ Merereis saarele
✔️ Ujumine meres
Mõlemad tehtud. Ja vahele mahtus veel terve Naissaar 🌊🌲🇪🇪
